Paik vihmaseks pärastlõunaks

Ammu ei ole siia lehele sattunud, aga nüüd, kus uued inimkatsed on alanud, on kindlasti põhjust aeg-ajalt jälle kirjutada. Nimelt kui viimaselt Karuraja matkalt tagasi jõudsin, siis ootas mind järgmisel päeval kool, sest olin ühel helgel päeval kirjutanud alla lepingule, mis tegi minust poole kohaga õpetaja.

Sel ametipostil olen juba palju kogenud ja õppinud. Kohe esimesel päeval oli pagulasteemaline koolitus. Siis olid suvepäevad ehk õppenõukogu ja töökoosolekud „linnast väljas“. Seal sain ainult kinnitust oma senisele veendumusele, et nutivahendeid ja loodust ei pea ilmtingimata kokku sobitama, kuigi see on tänapäeval moes. Hasartse orienteerumiskallakuga viktoriini, kus mul tuli enamus aega ekraanile vaadata, kurbhetkeks kujunes suure mardika katki astumine, kuigi ta oli kergliiklusteel ja igati nähtav, lihtsalt minu silmad olid ekraanil. Samuti ei tea ma suurt midagi ümbrusest, mida läbisime, sest jälgisin ekraani. Aga mäng ise oli põnev, ei saa öelda, aga seda kõike annaks mängida ka lauamängu formaadis ning loodusesse eelistan siiski silmad lahti minna!

Sündmusi on koolis palju, kolleegid on toredad, nii mõnedki neist särasilmsed vaatamata pikale staažile. Ka minul on tulnud juba kahel päeval lastega kohtuda ning vaat see on suurim küsimärk minu teel särasilmseks pika staažiga õpetajaks. Ei ole see madal palk(muidugi on madal, aga..) või varane tööpäeva algus, vaid see, et kas minus leidub seda tarkust, et tekitada klassiruumis toimiv töökeskkond ning saada selgeks poolgi sellest, mis aineprogramm ette näeb. Kas valida mitte millegi teadmine kõigest või peaaegu kõige teadmine millestki ei tohiks ju küsimus olla, aga ometi on.

Katseaeg.

Väike viga andmete esitamise viisis ühes reisiteatmikus, tekitas minus ühe iseenesest lihtsa geograafilise küsimuse. Ma olin üsna hämmastunud, et see küsimus ei olnud mulle varem pähe tulnud ning ei mäleta ka, et selle üle oleks arutletud minu lühikeseks jäänud geograafiaõpingute jooksul.

Kas järve pindala arvutamisel arvestatakse järvesaarte pindala järve pindalast maha või mitte? Kõikvõimas internet sellele vastust ei andnud, oli küll täpseid juhiseid, kuidas erinevatel viisidel järve pindala arvutada, kuid saartest ei poolt sõnagi. Vähemalt mina ei leidnud. Samuti ei mainitud erinevate järvede all, kas nende pindala on vastava suurusega koos või ilma saarteta.

Hakkasin siis ise arutlema, et milline valik oleks mõistlikum ja muidugi jagus häid argumente mõlemale poolele (eelistus tekkis alles kirjatüki lõpuks).

Järve pindala on oluline mitmete teiste järvega seotud parameetrite arvutamiseks, olgu selleks näiteks järve ruumala või aurumise koguväärtuse arvutamine, ning seetõttu oleks täpsus üsna oluline. Võtame kaks suurt järve, Peipsi järve Eestis ja Saimaa järve(järvistu) Soomes (mõlemad on eestikeelses Wikipeedias kirjas Euroopa suuruselt 4. järvena, internet on täpne!). Kui Peipsi järve puhul ei ole eriti oluline, kas järve pindala on antud koos Piirissaare ja muu kribu-krabuga või ilma, siis Saimaa puhul oleks teadmisest ikka kasu küll. Saimaa järve pindala on ca 4400 ruutkilomeetrit ning saari on järves kokku 1850 ruutkilomeetrit. Seega kui järve pindalast pea poole moodustavad saared, siis oleks ju loogiline, et järve pindalaks on loetud reaalne veepind mitte kogu järve kaldajoonega joonistuva kujundi pindala, sest järve ruumala või aurumise arvutamiel tuleks viga liiga suur. Saimaa järve ruumala arvutamiseks lahutaksin ma seega kaldajoonega määratud kujundi pindalast saarte pindala (tea, kas 4400 puhul on see lahutus ikka ära tehtud?) ning korrutaksin selle keskmise sügavusega. Tundub, et vastus on käes, aga….

Läheme näiteks Titicaca järvele, kus on mitmeid looduslikke saari ja ka tehissaari (tegelikkuses ei ole tehissaari pindalalt kuigi palju, aga teoreetiliselt saaks neid ju alati juurde meisterdada). Titicaca järvel peaksin järve veepinna arvutamiseks lahutama kõikide saarte pindala, nii saaksin teada pindala, kust toimub aurumine. Aga ruumala arvestamiseks peaksin lahutama ainult looduslike saarte pindala, sest tehissaared on ainult meetri või paari paksused ning edasi on nende pinna all vesi, mis annab järve ruumalale lisa.

Ja Porkuni järves muutub ujuvsaarte pindala pidevalt, geograafilisi andmeid Porkuni järve pindala kohta ei saa ju nii tihti muuta.

Et võiks siis nii mõelda, et tehis- ja ujuvsaari, kui ajutisi nähtusi ei arvesta maha ja pärissaared arvestame maha? Aga kas keegi suurendab tasahilju Peipsi järve pindala Piirissaare kahanemise arvelt? Või on saarte pindala oluline siis, kui saared moodustavad järve pindalast teatud protsendi? Ja kui suur see protsent siis oleks? Või on järve pindala siiski just see kaldajoonega joonistuva kujundi pindala ning alles teiste andmete arvutamiseks läheme saarte kallale?  Ilmselt see nii ongi, sest vastasel juhul, kui järve pindala oleks antud ilma saarteta võiks tekkida üsna keeruline olukord. Kuna igast kujundist annab välja lõigata tüki, mis on üle poole kujundi pindalast, ilma, et me äärejoont kahjustaks (matemaatikutel on kindlasti mingid kavalad kujundid varuks), annaks igasse järve sobitada parajalt suure saare, mis tekitaks olukorra, kus järvesaare pindala oleks suurem kui järvel, milles see saar paikneb. See oleks juba sensatsioon, kui midagi suurema pindalaga annaks ilma vaevata paigutada väiksema pindalaga eseme sisse. Siinkohal hakkaks geograafia kõigutama filosoofia alustalasid ning selle ärahoidmiseks tuleb vist leppida asjaoluga, et saarte pindala maha ei lahutata ning järve pindala on kaldajoone poolt tekitatud kujundi pindala, mis aga ei ole järve tegelik pindala, kui me soovime arvutada muid parameetreid.

Kas seega saarteta järvel on üks pindala, saartega järvel kaks pindala ning mitut tüüpi saartega järvel mitu pindala, olenevalt sellest, millieid parameetreid me parasjagu arvutame?

Appi, sõbrad geograafid!

Eile oli kena päikeseline ilm ning lundki oli piisavalt. Esimest korda õnnestus mul Luual tulevased retkejuhid õppetöö ilmestamiseks tunnikeseks suuskadele panna. Mida selle tunni jooksul tehti ja kus käidi, seda ma täpselt ei tea, sest ma ise jäin teise rühmaga sisse, aga grupi peale osati erinevad matkasuusad kenasti läbi analüüsida. Veelgi tähtsam oli see, et nii mõnedki tänasid südamest selle kogemuse eest, sest mitmel oli viimane suusasõit jäänud aastate taha ning suuskadele saamist enam ei planeeritud, rääkimata siis eduelamusest nendel.

See omakorda tuletas mulle meelde ammu peas mõlkunud mõtted sellest, et kuidas läks nii, et inimeste suusaharjumus asendus passiivsuse ja lausa hirmuga. Ma mäletan hästi, kuidas ma III klassis sain kooli suusavõistlustel oma vanuseklassis harjumuspärase I koha asemel madalama koha – ma olin värske plastiksuuskade omanik ning kitsal metsarajal sai nendega edasi ja tagasi, aga vaja oleks olnud ainult edasi. Plastiksuusad tulid, kuid määrima ei õpetanud neid keegi. Kel oli rohkem huvi ja mingigi võimalus laiemal kõvemal suusarajal sõita, see õppis uisutehnika ära, aga paljud mitte. Klassikat enam ei saanud sõita ilma määreteta mäkerdamata ning uisku ei tahtnud või ei osanud ning muidugi ega heitlikud talved ka päris süüta ei ole.

Kahjuks ei kuulutanud keegi, et ka puusuusaga võib edasi sõita, ometi on puusuusk täitsa hea suusk, sest see peab ideaalselt ka määrimata ning jäistes oludes ei lähe hoog üleliia suureks. Samuti sobib puusuusk hea tehnika omandamiseks. Veelgi veidram on, et tähelepanuta on jäänud soomusmustriga suusk, mis oleks justkui hübriid libeda plastiksuusa ja pidamismääret mitte küsiva puusuusa vahel – libiseb hästi, aga määret ei küsi. Ideaalne suusk harrastajale radadel kulgemiseks ning samas saab sellega minna ka suusarajalt välja metsa alla, põldudele ja rappa. Igaüks, kes oskab kõndida, oskab ka sellise suusaga radadel ja maastikul kulgeda.

Lastele võib selliseid soomusmustriga suuski leida, kuid täiskasvanute osas on olukord hapu. Kui kümmekond aastat tagasi olid sellised suusad meie kaubandusvõrgus veel täiesti olemas, toodeti neid omal ajal ju ka Visu kaubamärgi all, siis nüüd on neid üsna keeruline leida. Ei ole olukord parem ka järelturul. Seega pole ime, et aeg-ajalt õnnestub inimesi üllatada ning panna nad tõdema, et ka nemad oskavad suusatada, kui vaid õiged suusad all on. Tuleb vist võtta endale missioon virilate talvede kiuste viia kokku võimalikult palju inimesi ja nende vajadustele vastavaid suuski, kui nad vaid seda taaskohtumist nii väga ei kardaks.

Käes ongi kauaoodatud 2. juuni ning juba mitu päeva ülegi. Näost olen pruuniks saanud, sest nii mõnedki päevad kiirest kevadest said veedetud vihmas ja päikeses. Süstamatkad Emajõel ning matkareis Türki said kenasti tehtud ning isegi pikalt ja korduvalt nuputamist nõudnud ja juustesse halli lisanud Šotimaa matk kujunes oodatust lihtsamaks just korraldusliku poole pealt, kohalike olude karmus oli maale kohane. Pärast pikka hoovõttu langetasin otsuse, et teen magistritöö valmis ning tehtud see saigi. Õnneks paigutus töö esitamine ja kaitsmine kenasti ümber Šoti reisi ning nüüdseks hakkab kaitsmisejärgne kehv tunne üle minema.

Töö tegemine oli iseenesest üsnagi nauditav protsess. Kaitsmine mitte niivõrd. Ainuke päev, mis enne kaitsmist jäi, kulus kaitsekõne kirjutamise edasi lükkamisele, sest aimasin, kellest koosneb komisjon, ning teadsin, et mida rohkem ma eemaldun kindlast raamistikust, seda kehvemini mõjub see hindele. Nii puudus ka motivatsioon selle igava kirjutisega hakkama saada. Kui mina näeksin magistritöö kaitsmises üleskerkinud probleemide arutelu, siis tegelikult tuleb lühikese ajaga ette vuristada eesmärgid, uurimusküsimused, ülesanded jmt, mida keegi nii ehk nii jälgida ei viitsi ja siis esitab komisjon küsimusi, mis samuti ei ole kuigi sisulised ning millega üritavad komisjoniliikmed pigem oma tarkust näidata. Kas tööl on ka praktiline väärtus ei ole oluline, eelkõige on oluline, et ta vastab akadeemilistele standarditele ning pärast kaitsmist võib ta rahulikult riiulile seisma minna.

Minu tööle vastas pea viiendik Eesti geograafiaõpetajatest ning nende hulgas oli üle 55-aastaseid geograafiaõpetajaid 32% ning minu retsensent teadis, et Eesti geograafiaõpetajatest 60% ei ole erialase taustaga. Samas geograafiaõpetajaid tööturul ei otsita, otsitakse bioloogiaõpetajaid ja palju. Sellel aastal Tallinna Ülikooli matemaatika ja loodusteaduste instituudis kaitstud 7 magistritööst olid kõik kaitstud geograafiaõpetajate poolt, kes ilmselt esimese hooga endale koolis tööd ei leia, sest kohti ei ole, kuigi soov kooli tööle minna on. Midagi on ilmselgelt süsteemis valesti, koolis vajatakse bioloogiaõpetajaid, aga koolitatakse hulgaliselt geograafiaõpetajaid, aga sel teemal arutlust ei toimunud.

Üks kaitstud magistritöödest uuris õpilaste väärarusaami kliima teemadel. Arutleti mitmete põhjuste üle, aga kordagi ei käinud läbi see küsimus, et võib-olla on väärarusaamad juba õpetajatel. Õpetaja on püha lehm, kelle positsioon on meie ühiskonnas eluaegne ning selleni ei jõua me veel niipea, et vahelduseks õpilaste taseme mõõtmisele, selgitaks välja hoopis õpetajate taseme. Kuigi teadmine, et 60% geograafiaõpetajatest ei ole erialase taustaga, annaks selleks ju väga hea aluse.

Kaitsekõne läks mul pigem kehvasti ja ega komisjon ka soosiv ei olnud. Seega sain kokku B. See näitab hästi 6-pallise skaala tarbetust, sest kasutusel on vaid ülemine ots. Mina nägin komisjoni reaktsioonis D või isegi läbikukkumist, aga seda viimast ei luba ilmselt ülikoolide rahastamisskeem. Komisjonile meeldinud tööd said A ja vähem meeldinud B, retsensioone eriti ei arvestatud.

Minu üheks suurimaks veaks oli J. Käisi mittetsiteerimine. Enamus õuesõppealaseid töid algab põhjaliku ülevaatega õuesõppe arengust Eestis ja maailmas ning tsiteeritakse J. Käisi, et mitte veel kord sama teksti kirjutada, võtsin need tööd kokku ning andsin ülevaate, kes millest hästi kirjutab ning üritasin oma töös kajastada neid asju, mida teised tööd ei kajasta, aga see tähendas, et välja jäi Käis, ja see juba kasvatusteadlasele ei meeldinud.

Teine suur viga oli see, et ma ei seletanud piisavalt, et miks on geograafiaõpetajate reisimist vaja üldse uurida, sest see tundub senini üsna loogiline, et rohkem reisinud ja näinud geograafiaõpetaja, suudab teha huvitavama tunni. Komisjoni jaoks jäid reisimine ja õuesõpe täiesti eraldiseisvateks asjadeks, mida ei ole mingit mõtet koos uurida, kuigi minu jaoks on reisimine täiskasvanute poolt kõige sagedamini kasutatav õuesõppe vorm. Võib-olla on komisjonil siiski õigus, eks ma mõtisklen selle üle.

Natuke präänikut kulub ka piitsa kõrvale ära. Präänikuks oli meisterõpetajast geograafi positiivne retsensioon ning üks Keskkonnaameti keskkonnahariduse tegelane, kes mulle peale kaitsmist oma visiitkaardi andis ja palus endale ka töö tulemused saata.

Päeva suurim iroonia oli minu arust selles, et kasvatusteadlane kiitis seda magistranti, kes oli tsiteerinud Hilda Taba, uhkusenoodiga hääles, et ikkagi meie tuntuim kasvatusteadlane väljaspool Eestit. Hilda Taba on tõepoolest maailmas enim teatud eestlasest kasvatusteadlane, iroonia peitub selles, et Taba suundus Ameerikasse juba enne II maailmasõda, kuna tollases kasvatusteadlaste seltskonnas ta omale oma uuendusmeelsusega kohta ei leidnud. Kardan, et tänases kasvatusteaduste instituudis võiks teda sama saatus tabada.

Aitab protsessi üle ironiseerimast, aeg on asuda tegudele, mis annaksid sellele magistritööle mõtte! Näiteks võiks alustada geograafiaõpetajate reisimisstipendiumi loomisest.

Neile, kellele akadeemiline valdkond korda ei lähe, lisan meelelahutuseks mõned Šotimaa pildid https://picasaweb.google.com/103947064746238503960/ShotimaaMai15?authkey=Gv1sRgCOvG7LGtxcfWmQE

Ja õhtul välja minnes mõtleme Evale, kel on täna sünnipäev…..

Esimesel kevadkuul õnnestus käia kahel mägimatkal Paganamaal ja Korneti järvede ümbruses. Mägimatka nimi võib ju naerma ajada, aga ilmselt on tegu alaga, kus on kõige mägisem kant Eestis ja meiega piirnevatel aladel (oletus on tehtud matkaja jalgadest lähtuvalt). Haanja kahvatub ning Vällamäe suhteline kõrgus on küll pisut suurem kui Drusku linnamäel, kuid viimase kohati 45-kraadine otse järve sukelduv nõlv jätab ikka väga järsu ja kõrge mäe mulje ning sealt avanev vaade on suurepärane.

Küllap siinse reljeefi tõttu on see kant koduks olnud igasugu vanakurjadele ja –paganatele, röövlitele, hobusevarastele ja muidu sulidele, vähemalt nii pajatavad legendid ja lood. Auke, lohke, orvandeid, orge ja künkaid, mis aitavad peituda, siin tõesti jagub.

Siin kohtab ka mõnusat vanamoodsat elu. Üsna Piirioru lähedal ühes vanas talus elab üks Läti memm, kes käib vankriga poes. Kui ta sõidab talust välja põhjapoolset metsateed mööda, siis ta läheb Krabi poodi Eestisse, kui aga lõunapoolset teed, siis Korneti poodi Lätis. Need oletused on tehtud jälgede järgi, aga küllap need õiged on ning tädi ennastki õnnestus korra näha.

Sellistes kaugetes kantides leidub alati ka toredaid vanu talusid, mis kenasti möödakäijale puhkemajaks kohandatud. Julgen soovitada Paganamaa puhkemaja.

Nüüd on Paganamaal käidud ja võib Pariisi minna….